Autode ja nutitelefonide liidust

Autode ja nutitelefonide liidust

Ennevanasti lahutas autos meelt raadio ja navigeerimiseks tuli välja võtta paberkaart. Kui oli vaja helistada, siis pidi sihtima mõnd teeäärset telefoniputkat. Need ajad pole muide üldse väga kaugel minevikus, kõigest nii umbes aastat paarkümmend tagasi. Tänased standardid on aga natuke teised ning nüüd tundub elementaarne, et suurelt puuteekraanilt keskkonsoolis saab vaadata ja teha peaaegu et kõike – navigeerida, seadistada, helistada ja miks mitte isegi netis surfata või filme vaadata. Järjest enam autotootjaid kasutab puuteekraane ka erinevate autofunktsioonide lülitamiseks. Auto valmistaja jaoks on puuteekraan väga meeldiv lahendus – virtuaalseid nuppe ja lüliteid ei pea ju päris-materjalidest tootma, mis kokkuvõttes vähendab märkimisväärselt kulusid. Aga ei pruugi olla kasutaja poolt vaadatuna parim mõte, kui ikka vaja labakindaga istmesoojenduse virtuaalsele nupule pihta saada. Täna on meist ilmselt kõigil taskus mobiiltelefon ning suure tõenäosusega on see „nutikas“. Nii tundub ju igati mõistlik telefoni funktsioonid auto omadega ühitada. Aga nagu selgub, pole seda väga lihtne teha. Nutimobiilimaailma valitsejad Apple ja Google on loomulikult mõelnud lahenduste peale ja mõlemal on autotootjatele pakkuda oma süsteem, mis toimib vastavalt iOS- või Android-seadmetega.

Mobiilikõned ja muusika

Enamasti sisaldavad autode multimeediaseadmed vaid võimalust Bluetoothi vahendusel telefon „paaritada“. Nüüdsel ajal on enamasti toetatud ka A2DP-nimeline standard, mis võimaldab juhtmevabalt edastada muusikat, aga veel vaid mõned aastad tagasi oskasid paljud autodvaid telefonikõnesid läbi mikrofoni- kõlarite vahendada. Mobiili esmasel ühendamisel kopeeriti telefoniraamat autoseadmesse (piiriks enamasti 200–300 kirjet), nii oli autoekraanil näha ka helistaja nimi. Ägedamad autosüsteemid oskasid kuvada ka SMSe. Mobiil annab autole võimaluse ühenduda internetiga. Mis omakorda annab väga palju teoreetilisi võimalusi ajakohastada ka autoseadmes olevat infot – uuendada tarkvara, laadida uusi navikaarte ja reaalajas liiklusinfot. Küll aga valitseb autode multimeediaseadmete osas senini paras segadus. Mõned ühilduvad mobiiliga rohkem, mõned vähem, aga päris nutimobiiliga võrdväärset kasutuskogemust n-ö tavaliselt vanemalt autoekraanilt kindlasti ei saa. Just seda probleemi ongi tulnud lahendama Apple ja Google – et autos vaataks vastu tuttav kasutajaliides tuttavate äppidega.

Vahendajaks Mirrorlink

Mirrorlink oli üks esimesi süsteeme, mis siirdas osa nutimobiili nutikusest autosse. Süsteemi arenduse taga on mitmed auto- ja mobiilitootjad ning Car Connectivity konsortsiumi nimeline ühendus proovib tagada seadmete ja tarkvara sobivuse. Autode multimeediasüsteem oskab ekraanil kuvada neid mobiiliäppe, mis on Mirrorlinki poolt sobivaks tunnistatud. Äppe „jooksutab“ ikkagi telefon, aga mobiili ekraanikuva „peegeldatakse“ autoseadmesse – samalaadset põhimõtet kasutavad ka Apple ja Google. Loomulikult oskab süsteem kasutada ka mobiilse andmeside eeliseid. Veel aasta-paar tagasi tundus, et just Mirrorlink ongi saamas uueks standardiks autode nutika multimeedia puhul, ent täna on siiski olukord muutumas. Ühenduse taga olevate ettevõtete read on hõrenemas ning äppe pole samuti teab mis hoogsalt lisandumas. Samas on mõned autotootjad, nagu Volkswagen, tegemas pingutusi just Mirrorlinki elushoidmise nimel, pakkudes oma äppe, mis sõitmise ja sõitmisinfoga seotud. Näiteks võimalust uurida ja salvestada auto telemeetriat, selle põhjal muuta oma sõitu ökonoomsemaks jne.

Peegeldamisest päriselt

Proovisõidul uue Volkswagen Touraniga saime lähemat tutvust teha ka uusima Mirrorlinkiga. Peegeldamise eelduseks on, et mobiil tuleb füüsiliselt ühendada autosüsteemiga. Esiteks liigub info juhet mööda kiiresti ja teiseks, üldse mitte vähem-oluliseks teguriks on mobiili laadimine, sest äppide jooksutamine vajab mobiiliprotsessorilt võhma. Kui süsteem käivitub, siis ilmuvad ekraanile olemasolevad äpid – mida n-ö vaikimisi pole. Teisest küljest pole see ju paha, sest kasutajal on võimalik installeerida just need äpid, mis huvi pakuvad. Küll aga peab nentima, et ega saadaolevate äppide valik pole võrreldav nutitelefonide „poevalikutega“. Samuti ei oska Mirrorlink kuulata häälkäsklusi ja kõik valikud tuleb teha puuteekraani abil. Autofirmade osalus süsteemi arendamisel avaldub aga eelkõige võimaluses piiluda autosüsteemide hingeellu, erinevalt Apple’i ja Google’i praegustest lahendustest.

Carplay ja Siri

Esmakogemuse Apple’i Carplayga saime uute Opel Astra ja Audi A4ga proovisõite tehes. Süsteemi eelduseks on piisavalt uus iPhone (vähemalt viies põlvkond) ja Lightning-kaabel. Kui telefon edukalt ühendatud, ilmub autoekraanile Carplay logo, millele vajutus avab valikumenüü. Menüüs liikumine sõltub ka auto navisüsteemi loogikast, kerimine võib toimida nii rullikuga kui puuteekraanil näppu libistades. Olgugi et võiks ju arvata vastupidist, pole äppide valik kuigi lai. Carplay äppide jaoks pole n-ö oma poodi, vaid need on saadaval App Store’is, nagu teisedki iOSi äpid. „Baasvarustusse“ kuulub Apple’i poolt pakutu – Messages, Maps, Music, Phone, Podcasts ja Notes. Täiendavalt on saadaval ka Spotify ja TuneIn Radio. Apple pole kunagi hiilanud liigse lahkusega konkurentide suunal ja nii on kaardirakendusena saadaval vaid Apple Maps, Google Mapsi võimalust pole. Sama olukord on ka sõnumirakendustega. Kõige parem on Carplayga asju ajada häälassistent Siri vahendusel. Juhil on ju soovitatav sõidu ajal ikkagi aknast välja vaadata ja just seda peaks Siri kasutamine paremini võimaldama. Ekraanil näiteks ei kuvata sel põhjusel (juhi poolt) dikteeritud sõnumeid (kontrolliks), vaid neid saab üle kuulata samuti Siri vahendusel. Siri oskab loomulikult rääkida palju muudki, nagu teatada kalendrisse märgitud sündmustest, informeerida ilmaoludest ja nii edasi. Tegemist on pilvepõhise „tehisintellektiga“, mobiil ainult vahendab juhi räägitu võimsate serveriteni, mis nobedalt vormistavad vastuse. Siri ülesandeks jääb see vaid ette lugeda. Paraku eesti keelt Siri ei oska, mis muudab kogu nutika süsteemi keskmise eestlase jaoks küllalt kasutuks. Kui välismaa keeles rääkimine polegi probleemiks, siis eesti nimede väänamine Sirile arusaadavasse vormi on juba pehmelt öeldes keeruline, et mitte öelda võimatu. Siril pole ka õigust nina pista mitte-Apple’i asjadesse, mis seab omakorda piiranguid – näiteks Spotifyst lugusid otsida pole tal lubatud.

Android Auto

Google on viimastel aegadel kogunud kuulsust isesõitvate autodega, aga Android Auto ambitsiooniks on siiski ainult nn infotainment. Peale mõningast nikerdamist õnnestus meil Audi A4 multimeediasüsteemiga „paaritada“ Samsung Galaxy S6. Eestit kui regiooni Android Auto ei toeta, aga loodetavasti helgem tulevik pole kaugel. Android Auto kasutamine eeldab vastava äpi olemasolu telefonis ning Eesti regioonist vaadates seda Google Play’s lihtsalt pole. Toetatud Androidiversioonid algavad 5st. Nii nagu teistegi süsteemide puhul, tuleb mobiil autoga ühendada USB-kaabliga. Avaekraaniks on Google Now, mis kuvab kalendrisse märgitud sündmused või mistahes muud n-ö kaardid, mis parajasti aktiivsed on – nagu ilmateade, sihtkohta kuluv aeg või viimati kuulatud muusikapala. Kui Carplay eelistab suuri ja selgeid valikuid, siis Android Auto ekraani allservas on viis ikooni, mis avavad lisafunktsioone. Navigatsiooniäpiks on loomulikult Google Maps, mis oskab kasutada ka auto GPS-vastuvõtja signaali. Telefonimenüü avab kõneajaloo koos numbriklahvidega. Multimeediaäpiks on Google Play Music. Nagu Carplayski, on Google’i valikus TuneIn Radio ja Spotify. Kasutajaliides on tehtud võimalikult lihtsaks ja iga äpp ei eelda n-ö ümberõppimist. Rea viimane ikoon toob alati tagasi koduekraanile. Ka Android Auto kasutamine on optimeeritud eelkõige „vestlusele“. Süsteemi kuulamisrežiimi aktiveerimiseks tuleb pikalt vajutada roolil olevat helistamise nuppu või mikrofoniikooni puuteekraanil. Rääkides saab otsida lähimat kohvikut või dikteerida ka sõnumeid ja kalendrikirjeid. Google Androidi häälassistendil on palju rohkem vabadust kui Siril, näiteks on võimalik ka Spotifyst otsida muusikapalu. Aga loomulikult pole kuigi tulemuslik teha juttu eesti keeles.

Liivakastid ilma mänguasjadeta

Apple’i ja Google’i autosüsteemid on alles alguses, just äppide valiku poolest. Arendajatel pole kerge saada n-ö ametlikku heakskiitu äppidele, sest kadalipp on tihe – autotootjad on enamasti väga konservatiivsed ja pigem keelavad kui lubavad. Sest kui juht näiteks mõnd äppi kasutades kraavi sõidab, tekib ju kohe küsimus, kas saamatu juhi asemel pole süüdi hoopis auto- või äpitootja. Samas kardavad ka autotootjad sõna otseses mõttes spionaaži, kui annaksid tarkvaragigantidele liiga vabad käed sõiduspetsiifilises „koodis“ sobrada – mis võib sisaldada ju tundlikuvõitu andmeid. Mõneti on tegemist veidi sellise „ise ei oska või ei taha, aga teistele ka nagu ei raatsi pakkuda“ olukorraga. Nii jäävad ilmselt paljud head äpiideed hirmufiltrisse kinni. Peale Android Auto ja Apple Carplay optimistlikku lansseerimist on äppide lisandumine igatahes ebatüüpiliselt aeglane ja tõenäoliselt on arendajate algne entusiasm saanud tubli annuse argipäeva külma dušši. Google pakub küll tuge tulevastele muusika- ja suhtlusäppidele, ent Apple pole arendajatele eriti mingeid lubadusi andnud – või mingit moodi proovinud neid Carplay paati meelitada. Senised Carplay äpid, nagu öeldud, on peaaegu kõik tehtud n-ö in-house. Apple’i Carplay ja Google’i Android Auto ei pane hetkel veel vaimustusest lakke hüppama, aga tulevikku ei tasu näha ka liig tumedates toonides. Tuttav ja loogiline kasutajaliides ning samad äpid on igal juhul hoopis teine tera võrreldes autotootjate seniste kohmakavõitu ponnistustega. Mitte-ingliskeelse inimese jaoks hakkab valguskiir Apple’i ja Google’i autotunneli otsas paistma muidugi alles siis, kui auto emakeelest aru saab – millal see näiteks eestlaste jaoks juhtub, ei julge keegi ennustada. Aga kunagi vast ikka – töö selle nimel igatahes käib.
--------------------------------------------------------------
Allikas: Samuli Herttua, Tehnikamaailm, veebruar 2016