Kodiaqi karu

Kodiaqi karu

 Kodiak on linnake samanimelisel saarel Alaskas, mis elatub kalapüügist ja turistidest, kes muu hulgas tahavad oma silmaga näha Kodiaki karu. Loom on hiiglaslik ja imposantne, kaalub 600 kg ringis ning võib tagakäppadele tõustes kõrguda kolme meetrini. Ainult jääkaru suudab Kodiaki karuga suuruses võistelda.

Samal ajal annavad Tšehhimaal Škoda tehases Jiří ja Jaromír viimast lihvi tšehhide uuele linnamaasturile. Auto on samuti suur ja imposantne. Kuni seitse istekohta, ruumikas ja praktiline – täpselt see, mida publik ootab.

Seitsme aasta eest turule toodud ja menukaks osutunud Škoda linnamaasturite esiklapsest Yetist on ta oma pool meetrit pikem (pikkust 4697 mm, kui täpne olla), kuid kõrguselt isegi mõned sentimeetrid madalam. Jiří ja Jaromír on värskesse linnadžiipi just kõik paika seadnud, nagu kord ja kohus. Nagu Superbis, leiab siingi esiuste sees vihmavarjud, tankimisluugi siseküljelt jääkaabitsa ning pakiruumis on taskulamp, mille saab oma pesast välja tõsta ja mõne pakilise välitöö toimetamiseks koguni magnetiga auto kere külge naksata.

Kõik on tuttav ja Škodadele omane. Aga midagi oleks nagu puudu. Ah jaa, nimi. Jiří ja Jaromír takseerivad uustulnukat, mis on välja kukkunud lihaseline ja selgete murdejoontega, ent sedajagu sihvakas, et meenutab pigem universaalkerega pereautot kui kõrge kliirensiga linnadžiipi. Auto jätab endast küll koguka mulje, aga see on petlik. Tegelikult on ta Octaviast ainult 4 cm pikem ja Superbist isegi 16 cm lühem. «Medvěd,» pakub Jaromír. Jiří raputab pead. Esiteks tundub talle, et maksikoer Fík on teenimatult unustatud. Kuid palju olulisem on see, et Škoda (ja Volkswageni kontsern) seab uustulnukale suuri ootusi. Võimalik, et tal on lööki võtta ostjaid üle ka tükk maad prestiižikamatelt mudelitelt nagu Volkswagen Tiguan või Land Rover Discovery Sport, aga kindlasti peavad valvel olema nii Hyundai Santa Fe kui ka näiteks Nissan X-Trail.

Seega, nimi olgu vastav. «Kodiak?» «Mkm. Kodiaq.» Sellele aleuudipärasele q-tähele nime lõpus ehitas Škoda üles terve turunduskampaania, mille käigus kleebiti tänavu septembri alguses Kodiaki linnas kõikvõimalikud k-d linna nimes üle q-dega – tänavasiltidel, politsei- ja tuletõrjeautodel, kalapaatidel – ja tagatipuks kutsus üheks päevaks linnakese koduleht külastama Kodiaqi.

Kohtun Kodiaqiga siiski mitte Kodiakil, vaid ühel teisel saarel, mis asub hoopis Vahemeres.

Proovisõiduks valitud tee Mallorcal keerutab armutult mägedesse ja kõrguvatele rannakaljudele ning tõele au andes valiks ka karu neil imelistel kitsastel ja peaasjalikult kurvidest koosnevatel mägiteedel sõitmiseks midagi muud kui seitsmekohalise linnadžiibi.

Aga müts maha Škoda julguse ees just selline trass valida. Teab mis hingestatud sõiduks pole Kodiaqil loomupäraseid eeldusi (ega peagi olema!, aga roolida laseb ta end sujuvalt ja puhta sõidujoonega. Ja uskuge, kui autos istuks veel kuus inimest, ei tahaks nad mingi hinna eest, et juhil lõbus oleks. Nad eelistaks väärikas vormis sõitu. Ja seda Kodiaq oskab.

Nagu Volkswageni puhul tavaks, on ka Kodiaq kokku pandud nagu konstruktor kontserni tükiriiulilt võetud sõlmedest.
Aluseks ikka ja jälle MQB-platvorm, valida on esi- ja nutika nelikveo vahel, käsikastile lisaks pakutakse 6- või 7-käigulist DSG-automaatkäigukasti.

Mootorivalikust leiab 1,4-liitrise bensiinimootori, mis arendab kas 125 või 150 hj ja 2,0-liitrise (180 hj) ning 2,0-liitrise diislipõletaja (150 või 190 hj). Lisavarustuses on saadaval ka adaptiivvedrustus ning valida saab kolme sõidurežiimi vahel. Nelikveolistel mudelitel on lisaks nõlvalt laskumise abi ja maastikurežiim. Kõik see on kontserni toodangust tuttav, seega läbimõeldud ja üllatusi ei paku.

Üllatust tuleb otsida hoopis sõitjateruumi materjalidest. Allpool, kus sageli pehmemad pinnad asenduvad kõvema plastiga, leidub Kodiaqis nii pehmeid ja inimsõbralikke materjale, et tema väljapeetud sõitjateruum annab kvaliteedilt silmad ette ka mõnele noobelmargile.

Škoda on teinud head tööd. Täiesti uudse lahendusena margi ajaloos on infolusti ekraani kiirvalikunupud asendatud puutetundlike pindadega. Muudatuse headus on vaieldav, sest konkreetsele nupule vajutamine on kiirem ja vähem tähelepanu nõudev tegevus kui puutepindadega toimetamine.

Aga et see kolmas istmerida? Istuda seal saab. Aga kõigepealt tuleb teil sinna pääsemiseks üsna kitsast avast läbi pugeda. Õnnestus? Siis on hästi. Edasine eeldab läbirääkimisoskusi ja mitut kui-d korraga. Kui juhi kõrvalistuja nihutab oma istme tsipa ettepoole, kui keskmine rida nihutab end ka ja kui seab oma seljatoed sirgeks, siis mahub kolmanda istmerea toolile kuni umbes 180 cm pikk täiskasvanu.

Proovisin järele ja usun, et üle tunnipikkust sõiduotsa tagareas ehk ette võtta ei tahaks, aga linnasõidu vastu pole küll vähimatki. Mis juhi vaatenurgast eriti tore – kolmanda rea asukaid saab häält tõstmata korrale kutsuda, sest mikrofon püüab juhi hääle kinni ja teeb selle kõlarite kaudu kolmandasse istmeritta kuuldavaks. Varjukülg – ükski salajutt ei jää saladuseks.

Hinnakirja on oodata alles uuel aastal, eeldatavasti maandub Kodiaqi hind Superbi hinnaga võrreldavasse kanti. Kindel on see, et Kodiaqi suuri ambitsioone toetab läbimõeldus ja enesekindlus, millega see loom on loodud. Kui peab paika plaan, et Volkswagen jätab kuu aja eest esitletud Atlase eelkõige Ameerika turule, siis jääbki Kodiaqi ülesandeks Euroopas oma klassi tippu püüda. Potentsiaali selleks Kodiaqi karul jätkub.

Loe artiklit tähismahus (PDF) SIIT.
--------------------------------------------------------------------
Allikas: Postimees, Esta Tatrik, Mallorca, detsember 2017